Miks me vaatame "Ranamaja" ja fänname Merylini?

“Rannamaja”-hullustus ehk põhjused, miks me naudime trash-televisioon

Posted  206 Views updated 9 days ago

“Kristo! Pese nõud ära!” hõikab sel sügisel üks anonüümsust soovinud naine ühes Eestimaa asulas, kuigi tema mehe nimi on tegelikult hoopis Priit.

Käesoleva telehooaja suur fenomen on tõsielusari “Rannamaja”, mille pooled osalejad on pikemad ja lühemad Kristod ja kus inimesed peavad iga päev napsiseid pidusid, et siis jälle uue kaaslasega sängi karata. Ja kui tihti satuvad mõne reality kangelased Kroonika esikaanele, nagu eelmisel nädalal just “Rannamaja” tegelastega juhtus?

Miks me sellist - kirjelduse järgi ju sulaselget - jama ometi vaadata tahame? Ingliskeelses kultuuriruumis tähistatakse sellist tüüpi televisiooni sõnaga trash ehk rämps ning see pole mõeldud selliste saadete kvaliteeti halvustama, vaid tähistab üht kindlat žanri. Viisakamalt võiks ehk öelda “tabloidtelevisioon”. Trashile on omane üleelusuurus, lihtsustamine ja liialdamine, “madalad” teemad (seks, suhted) ja kummalised või labased kangelased - kõik see, mis iseloomustab ka kollast ajakirjandust. “Nii piinlik, et lausa hea” võiks olla sellist tüüpi saadete moto.

Enne, kui jõuad selle artikli tõsi(elu)teadusliku osa juurde, tee üks test ja vaata, kui mitu linnukest kirja saad:

* Leian end tihti imestamas, miks ma seda jama küll vaatan.
* Imestan, et telekanalid sellist kõntsa üldse näitavad ega tee rohkem haridussaateid.
* Vaatan seda jama ikkagi.
* Tõenäolisemalt on mul nähtud selle nädala “Rannamaja” kui selle nädala “Op”.
* Mõtlen selle jama peategelastest iga päev vähemalt mõne mõtte.
* Kui märkan meedias selle jama tegelastest kõnelevat lugu, klikin pealkirjal.
* Avalikult ma seda ei tunnista ja väidan, et mind ei huvita nii tühised inimesed.
* Tean suurepäraselt, et see kõik on saast ja ma ei peaks seda vaatama.
* Aga ikkagi vaatan.
* Mul on oma ajaga targematki teha, näiteks raamatuid lugeda.
* Aga miskipärast ma ei tee midagi targemat ja viimati lugesin raamatut pealkirjaga… ee, Tammsaare-midagi?
* Halvustan avalikult kõiki inimesi, kes nii labase meelelahutuse vastu huvi tunnevad.
* Aga olen miskipärast ka ise kõigega kursis.

Nüüd aga loe, miks sa nii palju linnukesi said ja seda jama siis ikkagi vaatad:

1) Ikka selleks, et end paremini tunda

Appi, kui lollid nad on! Mäherdust iba nad suust välja ajavad! Mina küll nii ei tee. Kunagi elus pole me keegi end peol täis kaaninud ja siis veel takkapihta telekaamerate ees poolvõõraga voodisse roninud. Tõsielusarja võlu on, et seal ei osale kauged ja kättesaamatud superstaarid, vaid n-ö tavalised inimesed meie seast, keda eristab sinust või minust õieti ainult see, et nad olid nii lihtsameelsed, et läksid telesaatesse. Just see asjaolu tundubki meile hea ettekäändena end neist paremaks pidada. Teen samu lollusi, aga telekasse ei roni, jee, win!

2) Me kõik oleme sisimas perverdid

Tegelikult on tõsielusarja-sõltuvust uurinud ka teadlased, kes on välja selgitanud, et “vuajerist” ei olegi tingimata vaid pornotermin, vaid meis elab sisemine tung jõllitada võõraste inimeste aknast sisse, et pealt näha nende kõige argisemaid askeldusi. Miks me seda teeme - no ikka et veenduda, et me ise pole Marsilt alla sadanud tulnukad, vaid ka teised pesevad nõusid ja hambaid ning seksivad. “Tõsielusari ongi hea siis, kui seda on natuke piinlik vaadata,” ütles kord üks Eesti teleprodutsent.

3) Kusagil mujal ei saa rohkem nalja

Üks suuri telekavaatamise põhjuseid üleüldse on vajadus igapäevamuredest põgeneda ja oma arvete maksmise ja sõnakuulmatute laste kantseldamise vahele ka natuke nalja saada. Üheski teises telesaates ei saa nii palju ehedat komöödiat kui tõsielusarjas, sest need olukorrad lihtsalt juhtuvad, keegi ei kirjuta neid stsenaariumis ette. “Rannamaja” meemiuputus peaks enda eest kõnelema. Ja millal sa viimati mõne niinimetatud komöödiaseriaali peale naersid?

4) Tõsielutelevisioon on karikatuur päriselust

Et tõsielusarjad on täiesti mõttetud ja sisutud, väidavad ainult ebaintelligentsed inimesed. Intelligentne inimene näeb, et see on groteskne ja karikatuurne kujutis päriselu olukordadest ja just sellisena mõjub õpetlikumalt kui ükski moraliseeriv manitsus. Kui näed rumalat käitumist, mis on üle võlli keeratud, vähemalt korraks ju mõtled, et sina küll iial sellesse ämbrisse ei astu? Täpselt sama eesmärki kannavad Ivan Krõlovi kuulsad valmid - “Siga tamme all” või “Kristo Adaga voodis”, mis vahet seal on?

5) Lauljad ja näitlejad on surmani ära tüüdanud

Vähemalt Eestis on üks suur põhjus, miks eelistatakse n-ö pärisinimestega tõsielusaateid vast fakt, et kõik meie kuulsused on erinevates saadetes nii läbi hekseldatud, et nad tunduvad pealetükkivatena. Keegi annab uue singli välja või tuleb tal uus etendus või raamat ning juba ta on hommikul “Terevisioonis”, õhtul “Ringvaates” järgmisel õhtul “Duublis” või “Õhtus”, kõikjal pajatab sama kulunud juttu, kui tore on tema uus taies või kuidas tal elus kõik nii klanitud ja hästi on. See jutt on juba sada korda kuuldud, kontrollitud, ilustatud, igav ja võlts. Parem juba vaadata, kuidas mõni päriselu-Kristodest voodist välja kukub.

Rannamaja uudised 2019


Your reaction?

0
LOL
0
LOVED
0
PURE
0
AW
0
FUNNY
0
BAD!
0
EEW
0
OMG!
0
ANGRY
0 Comments