Rokker
Pikajuukseline, nahka ja teksadesse riietatud vihane tüüp. Joob heledat ja kanget õlut, valdavalt vabaõhu- ja rokiüritustel, valdavalt palju. Hüüdlause “õlu, see on elu!” on rokkeri kreedo. Ta on konservatiivse maitsega ning tarbib enamasti üht-kaht kindlat sorti. Tema jaoks on õlu kultusejook, vältimatult seotud pubekaea esimeste rokipidude, esimese armastuse ja esimese mäluauguga.
Gurmaan
Teda kohtab sagedamini maineka supermarketi õlleletis, spetsiaalses õllepoes või -klubis. Üht ja sama asja naljalt kaks korda järjest ei proovi. õllesortide testimine on pigem hobi. Võimalik, et ta kogub ka õllesilte, -aluseid ja muud sümboolikat. Gurmaane kohtab enim pintsaklipslaste hulgas, ent välistatud pole ka &otlilde;llegurmaan-arvutifriik. õllelonksude vahele räägib gurmaan sageli arusaamatut ja tarka juttu vahu tihedusest ja järelmaitse omadustest. Teeb skandaali, kui baarmen Mehhiko õlle sisse laimiviilu asemel sidruni poetab.
Korporant
Nood fruktid liiguvad ja annavad tooni peaasjalikult Tartus, aga üksikutel üritustel võib korporanti kohata ka pealinnas ja mujal suvisel kodumaal. Põhimõtteline õllejooja ja rituaalidest kinnipidaja (kuni jaksab). Võib ootamatult ootamatu lauluheli kuuldavale tuua, tihtipeale ladina või saksa keeles. Tihti tuvastatav triibulise välitunnuse (tekkel, lint) järgi. Üldiselt jaguneb korporantkond muude õllejoojate-tüüpide vahel üsna samasuguselt. Eelistatud mark: palju õlut. Või siis see mark, mida süüdlaslikul ilmel epistlit kuulav proviandi eest vastutav kaasvõitleja parasjagu on unustanud konvemdi külmikusse transportida.
Sohver
Konutab kurvalt baarinurgas ning rüüpab oma võileibade kõrvale mõnd alkoholivaba kesva- märjukest. Tema on roolis ja ei saa enesele muud lubada.
Moodne õllebeib
Beib nagu beib ikka. Liigub kallima hinnaskaalaga pubides ja diskobaarides, limpsib mõnd mahedamaitselist jooki, näiteks maasika- vöi kirsimaitselist, mida tösine kesvamärjukese austaja üldse õlleks ei pea. Ameeriklased produtseerivad sääraseid kummalisi jooke päris suurel hulgal ning need on ka siinsetesse pubidesse imbunud. Margid: magusad ja maitsestatud õlled. Mida enam meenutavad Pisangi apelsinimahlaga, seda parem. Sobivama puudumisel kõlbab ka Guinness
Boheem
Teda kohtab sagedamini mõnes alternatiivsema kuulsusega paigas. Töenäoliselt loeb seal luuletusi, tinistab kitarri vöi kirjutab söbra konspekti ümber. Mees- ja naissoost boheemidel pole väliselt kuigipalju vahet. Mõlemad kannavad suvisel ajal kindlasti möne sügavamõttelise hüüdlausega T-särki ning ärakantud sandaale. Et seda tüüpi iseloomustab tavalisest suurem pretensioon originaalsusele, siis pole tal ka ühtset lemmikjooki. Sobivad lahjemad, heledamad, kodumaised õlled. Margid: Saku Hele, Saaremaa Tuulik, Toolse õlu, ka Tsehhi õlled näiteks Budweiser.
Mees minevikust
On just samasugune nagu kümme aastat tagasi, mil ta ikka õhtuti mõnes õllekas paar toopi tegi. Ajast ja arust pintsakus ning õllevahus vuntsidega tegelane tunneb end praegugi paremini stagnahõngulises keldribaaris. Pärast kolmandat toopi hakkab “õllepruulijat” jorisema. Muidu vaikne ja rahumeelne. Margid: Saku Pilsner, lahtine õlu.
Lõbus joodik
Alati keskmiselt purjakil ja pisut asotsiaalse olemisega. “Kümmneka eest peatäis” on tema juhtmõte. Ta joob ükskõik mida, peaasi et joogis oleks palju “põõrdeid” ja et see kiiresti pähe hakkaks. Ja muidugi, et oleks odav. Margid: Saku 7.5, Karu õlu, must Koff – kõik, milles kraade enam kui seitse.
Harju keskmine
Igas mõttes tavaline ja kurvastavalt fantaasiavaene inimtüüp. Kannab enam-vähen viisakat või vale-Levi’seid kombinatsioonis pintsaku ja lipsuga. Tõenäoliselt on ta kontoriametnik või väikefirma juht. Joob raudse järjekindlusega lõunasöögi juurde juurde ühe ja õhtul pubis teise õlle. Mark: Saku Originaal.
